Diagnoosimine

Erektsioonihäire diagnoosimise aluseks on patsiendilt võetav anamnees ja läbivaatus, mille alusel raviarst määrab edasised uuringud ja analüüsid. Anamneesi olulisemaks osaks on info partnersuhete ja seksuaalelu kohta hetkel ja varasemal eluperioodil, patsiendi üldine tervislik seisund, varasemad operatsioonid, pikaajalisel perioodil tarvitatavad ravimid, samuti suitsetamine ning narkootikumide ja alkoholi tarbimine.

Erektsioonihäire diagnoosi aitab täpsustada rahvusvaheline seksuaaltervise enesehinnangu küsimustik.

Testi enesehinnangut oma seksuaalsusele

Läbivaatuse käigus pööratakse eelkõige tähelepanu munandite, eesnäärme ja peenise normile või patoloogiale, aga samuti organismi üldisele seisundile (nt karvakasv). Vereanalüüsidest on erektsioonihäire esinemisel soovitatav määrata mees- ja naissuguhormoonide tase(vajadusel lisaks regulaatorhormoonide ja -valkude tase), ülekaalulistel meestel on soovitatav lisaks kehamassi indeksi määramisele teostada ka veresuhkru ja kolesterooli taseme kontroll.

Lisadiagnostikavahenditest on kasutusel peenise doppler – ultraheli eelnevalt süstitava alprostadiili (Caverject 10 mg) lahusega, keerulisematel ravijuhtudel ka täiendavad radioloogilised uuringud. Diagnoosimise juures on oluline mõista haiguse põhjuseid ja arvestada ravi määramisel patsiendi soove ja võimalusi.

Küsi arstilt abi

Testi enesehinnangut oma seksuaalsusele